2015 Uusküla III keelelaagri päevik

Esimene ja teine päev (16. ja 17. juuli)

Esimesed kaks päeva on möödunud lausa unenäolise kiirusega, kuigi tundub, et seltskonnaga on saadud koos olla juba terve igavik. Ilmaga pole küll väga vedanud, aga kõik palvetame taevataadi poole, et läheks paremaks.

Neljapäeval oli ilmselt kõigi jaoks täis ootusärevust, nägime ju ometi esmakordselt kõiki laagrikaaslasi, kellega koos aega veetma hakkame. Tallinna lennujaamas pidime äärepealt ka äikesevihma kätte jääma, kuid õnneks ootas laagrilisi soe ja mugav buss. Uuskaldale jõudes olime vaimustunud kokatädi meisterlikest roogadest ja laagripaiga suurusest ning vihmasele ilmale vaatamata saime natuke jalgpalli mängida, batuudil hüpata ja omavahel sõbruneda.

Reede algas põnevalt, hommikused energizerid äratasid kõik kenasti üles ning nimed said ka selgemaks. Esimesed töötoad olid meelierutavalt põnevad, eriti tegi nalja vaibamäng, kus ei kõheldud ka teineteisele kukile ronida. Vahva oli veelgi rohkem teada saada laagrikaaslaste päritolu kohta, näiteks tuli välja, et nii mõnigi tuginoor, kes väidab end eestlane olevat, pole ikka sada protsenti puhtverd kohalik. Taaskord olime sõnatud, kui head toitu on võimalik süüa, ja portsud muutuvad iga söögikorraga järjest suuremaks! On kokatädil ehk plaan meid paksuks nuumata? Vastust sellele küsimusele teab ainult tema ise. Õhtupoolik möödus seltskonnamängude, nilbe eesti poppmuusika ning grillipeo saatel; vorstid olid küll veidi kõrbenud, aga tühja kah, hoiabki seedimise korras!

Ootame huviga juba eesolevaid päevi ning põnevaid ülesandeid ja väljakutseid, mida meile pakutakse. Vinge värk!

Greta(18, Eesti), Erika(12, Venemaa), Sven(14, Saksamaa), Mikas(14, Leedu), Ginevra(14, Itaalia), Ketri(13, Läti)

Kolmas päev (18. juuli)

Oleme öösel nii vähe maganud, et on raske aru saada, kui algab uus päev. Nii ka eile.. -kuidas saab jälle hommikusöök olla?! Olime mänginud nii palju nime-mänge, et on uskumatu tõdeda, et paar päeva tagasi ei tundnud me mitte kedagi. Oleme nagu üks hiigelsuur perekond. Kiirel eesti keele kursusel ja tandemis nägime, et väliseestlasted on väga teotahtlikud ja pingutavad, et eesti keeles suhelda. Taaskord jagati meid gruppidesse ning meie suurepärane grupp tegi plakati eesti loodusest. Kleepisime sinna koeratüdruk Lotte pildi, sest meie arvates on Lotte osake eesti loodusest. Õhtul nägime megavinget etendust tänapäeva Punamütsikesest, kelle vanaema lõpuks ometi kapist välja tuli. Sõime jälle kohutavalt palju, sest siinsele söögile on võimatu ei öelda. Aga nagu öeldakse - paks laps on ilus laps. Magamise asemel mindi võrkpalli mängima, aga see väga kaua ei kestnud, sest visati seal samas pikali ja vaadati ära mõni unenägu, kuni külm tuli ja nad ikkagi kämpingusse viis.

Neljas päev (19. juuli)

Surnute arv kasvab iga päevaga. Pühapäeva hommikul oli raske üles ärgata nagu pea iga hommik laagris. Üle pika aja paistis väljas päike, mis tegi hommiku peajagu ilusamaks. Meie armas kokatädi tegi meile maitsva hommikusüügi nagu tal alati kombeks on. Me mängisime hommikumängu, et järgnevaks päevaks energiat saaks. PS! see toimib alati. Jagunesime enda töötubade gruppidesse ning tegelesime pikalt meile antud teemadega. Üldiselt oli mõnus olemine. Tandemites õppisime tund aega eesti keelt. Et aju saaks puhata, väsitasid end paljud viieminutistel laagri Olümpiamängudel ära. Poisid mäkerdasid meie kõigi põsed Eesti lipuvärvudega kokku ning Eesti Pidu võis alata. Kuulasime ära plakatiesituse ja vaatasime naljakat näidendit. Me tantsisime Eesti rahvatantse ning ka valssi, mis oli üsna keeruline, sest paljud ei osanud valssi tantsida. Mängisime mängu „Jaan on haige” ning naersime korralikult. Pesus käidud, läksime me Epu soovitusel varem magama.

Viies päev (20. juuli)

Täna oli meil Tallina päev. Me pidime väga varakult üles tõusma, ses hommikusööki serveriti juba kell kaheksa. Tallinas lähsime me Mektorysse, kus olid paljud lahedad ja huvitavad asjad, näiteks nagu 3D-printer ja ventilatiooni tuba kus olid disco-lambid. Vabaõhumuuseumis me õppesime palju Eest kultuurist ja ajaloost, ja see oli paljude meelest väga huvitav. Vanalinnas me mängisime õuhte mängu, kus me pidime erinevaid kohti üles leidma ja seal selfie-sid tegema. Neid kohti oli väga raske leida, ja me pidime küsima abi inimestelt tänaval. Vabal ajal tohtisime meie Tallinas 2,5 tundi ringi käia, ja minna kuhu me tahtsime. Pizzat sõime kaa õhtu poole. Pizzad olid väga head, aga hiigel suured! Koju jõudsime me umbes kell 21:30, ja siis käisime saunas. Kõik olid nii väsinud et läksid suht ruttu magama.

Kuues päev (21. juuli)

Oli päikseliselt tuuline päev, millal pidasime maha ühe sõja. Keegi poleks suutnud uskuda, kui passiivsed võivad sõdurid olla, aga ometigi püüti mitmed vastaspoole võitlejad kinni – viidi vanglasse. Selline oli meie õhtune „Capture the Flag” mäng.

Lõunal sõime jäätist ja kohukest lausa kahe suu poolega ja närisime väga hoolega. Hiljem avastasime, et olime oma toiduportsjonitega jälle liiale läinud.

Hilistel õhtutundidel õppisimie Maailmapeol üksteist tundma ja sõime teiste kultuuride toitu. Üks juhendajatest mängis suupilli ja vihma hakkas sadama. Ta kutsus oma loominguga kokku endale kaasaelava publiku ja koos nendega tulid ka putukad. Sääski lendab igal pool. Tulge meile appi!!!

Getter (16, Eesti), Aigi (15, Soome), Kristel (13, Iirimaa), Reti (15, Eesti), Magnus (16, Saksamaa), Sander (15, Soome)

Seitsmes päev (22. juuli)

7. päev lõppes sellega, et kõikidel laagrilistel polnud seljas enda riided vaid kellegi teise omad. Aga päev algas sellega, et me ärkasime ja hakkasime hommikuvõimlemise asemel lapaduud tantsima. Peale seda tegelesime kõik oma töötubadega, kus meie grupp tegi kuue meetrilise plakati, mille trantsportimisega tekkis isegi probleeme. Pärast seda sõime ja sõitsime Haapsallu kuhu läksime kahe bussiga. Teist gruppi oodates puhkes meil sõda. Veesõda. Kõik olid läbimärjad ning kiljusid ja kisendasid üle Haapsalu. Pärast seda käisime Haapsalu linnuses, tutvusime Valge daamiga ja kuulasime huviga giidi põnevat juttu. Õhtul esitlesime oma kuue meetrilist plakatit Eesti ajaloo kohta, vaatasime üli vinget näidendit ja pidutsesime poole ööni. Pidu toimus ruubikukuubiku stiilis. See tähendas, et igal osalejal pidid ruubikukuubiku värvid seljas olema. Pärast toimus mäng kus kõik osalejad pidid vahetama omavahel riideid ja lõpuks olema üleni ainult ühte värvi riietes. Peale pidu toimus JÄLLE suur võrkpalli turniir mis kestis kaua kaua.

Kaheksas päev (23. juuli)

Hommikune ärkamine muutub ajaga aina raskemaks – seda näitab kella üheksasele hommikusöögile kohale ilmunute arv. Tullakse roomates, mõned lausa käperdavad suveköögi ees olevast künkast üles. Peale väga toitvat söömaaega on see pisike kallak isegi kasulik; alla minnes saab teha kohati lausa trenni või alla veereda. Enne mao täitmist on mägironimine kurnav.

Meie külalised I vahetusest (neli inimest), kes tuid kohale päev varem ja ööbisid HeadEst liikuvas kontoris (telgis) – nii nad isiklikult seda ajutist kodu kutsusid, lavastasid näidendi sellest, kuidas mitte laagrisse kuuluvad isikud kõik nii keeruliseks teevad. Tegelikult tegid nad meie päevad väga värvikaks ja lahkumine muutus nukraks.

Peale ajakirjanikule antud intervjuid vaatasime varakult Eesti teemalise plakati esitlust ja näidendit Lotte sünnipäevast, kohal oli ka televisoon. Hiljem suundusime kahe bussitäiega Silma loodustallu, kus püüdsime võrguga kinni veeelukaid ja uurisime ehmunud nägudega, kuidas suurem röövloom hakkas istuga väiksemaid vitsutama. Putukapüügist järgnevalt viskasime pilku peale seal olevatele kanadele, jänestele ja veistele. Osa noortest slaidishow ajal lausa tukkus, kuna ööd on meil pikad.

Tagasi jõudes saime jälle imehead toitu ja veidikene halba ilma, kuid õhtu muutus ilusaks ning pilvitu taeva all me pidasime maha ühe suurepärase Eestivisiooni, kus kõik grupid olid väga leidlikud ja naljakad. Peeti maha ka väike tantsuõhtu. Õhtu oli lõbus, kõik oli suurepärane. On kahju lahkuda! -Getter (16, Eesti)


Üheksas päev (24. juuli)

Tänane päev oli täiesti teistsugune – hommikul valmistusime tandemites järgmise päeva eksamiks. Mõni grupp valas higi ja pisaraid, kui samal ajal teised lebotasid päikese käes ja mängisid kaarte. Järelikult tunnevad mõned ennast eesti keeles väga kindlalt.

Täna oli ka külastuspäev. Õudselt nunnu oli vaadata, kuidas kohtuti oma Eesti sugulaste ja tuttavatega. Kahjuks kõigile külalsi ei tulnud, aga pole hullu. Nad said torti süüa ja päikse käes magada, sest on juba vana tõde, et siin laagris öösel ei magata. Oli super päev ennast välja puhata ja samal ajal saada pruuniks (~~teiseks juuniks~~).

Spordi-grupp oli meile valmistanud ülitoreda mängu, kus sai näiteks õhupalli kahe kõhu või selja vahel katki pigistada ja kuulata seda ehmatuslikku paukku. Õnneks keegi viga ei saanud.

Juhedndajad korraldasid üllatuse (mis ei olnud eriti üllatuslik mitmendat korda laagris viibinutele). Nimelt saime kõik lihtlabase valge ümbriku, millele kirjutasime oma nime ja lasime ümbriku ringi käima. Igaüks lisas midagi, et välja kukuks meie endi portree. Kõik said endale näkku uhke tätoveeringu (nt lamba), kõrva imelised kõrvarõngad (mõni isegi rohkem, kui kaks) ja kaela suursuguse ehte. Kui see ümbrik ringiga meieni tagasi jõudis, saime ettekujutuse, missugune me teiste arvates välja näeme. Ausalt – kas NII „kaunis” ma olengi?

Jälle oli meil võimalus minna sauna ja istuda tünnis. Seekord oli veega arvestatud, et me mahume sinna „kuuekesi”. Juhendajad olid väsimusest juba nii zombid, et nägid topelt. Tiigi vesi oli mõnusalt jahe ja endiselt sama mudane. Meie imeline saunaõhtu meelitas ligi ka mudakolli, kes jagas tasuta kallistusi. Kahjuks sai pidu juba kell kaks öösel läbi, sest tünn ei tahtnud meiega koostööd teha ja jooksis tühjaks. Ilmselt oli ta ka väsinud.

Lasime tünnil puhata ja kolisime kööki, et kirjutada hüvastijätukirju kõikide ümbrikutesse. Ja nii lõppeski meie järjekordne super-hüper-mega-vinge öö. Kui ta juba ununenud pole, elab ta meie südametes elu lõpuni. -Helen(15, Eesti), Sire Mai(17, Soome)

Kümnes päev ja lahkumine (25. ja 26. juuli)

Viimane päev oli tõesti kurb. Ei oleks tahtnud uskuda, et käes oligi viimane päev ja et umbes tunni pärast peame lahkuma. Laager oli täis lõbusaid mälestusi ja suurepäraseid inimesi. Pärast hommikusööki, viimaseid pakkimisi ja mõne inimesega hüvastijättu hakkasime sõitma Tallinna lennujaama poole. Kohver sai pakitud üllatavalt ruttu, kiiremini kui enne laagrisse tulemist. Bussis alustasid laagrilised oma kirjade lugemist ja see viis meeleolu kõvasti alla nulli. Mõned otsustasid järgi magada oma mitte põõnates mööda saadetud öiseid tunde. Osad maandusid oma mõtetesse ning üldjuhul oli bussis vaikus. Bussist maha tulles ei tahtnud osad lausa bussiistmelt tõusta ja mitte keegi ei tahtnud ära minna, aga see laager oli jõudnud lõpule ja kõikidel oli aeg hüvasti jätta. Üksteist kallistati pea surnuks ja põsed nuteti märjaks. Mälestused ja hetked jäävad pikaks ajaks kummitama ja usun, et mõned inimesed jäävad ühendust pidama ka edaspidi. Suur aitäh laagri korraldajatele ja UusKalda Spordi- ja Puhkekülale. Me ei unusta neid aegu eal. Kogemus oli imeline ja meeldejääv; tegi meie suve täpselt selliseks, nagu iga suvi olema peaks. -Satu Sille (15, Soome)