Madis EVS vabatahtlikuna Gruusias

Pilt: projektis "The Story of My Life" tehti kõikidest osalejatest pilt nende lapsepõlve unistuste ametist.

Madise EVSi film


MINU ELU PARIM AASTA EHK MADISE LÕPPARUANNE

Miks ma ütlen, et aasta vabatahtlikuna Gruusias on olnud parim aasta minu elus?

Vaatame teoreetiliselt mida ma oleksin teinud ilma selleta. Lõpetasin ülikooli ja sain bakalauruse kraadi, minu edasine käik oleks olnud kas liikumine magistrisse või töö leidmine – kogu lugu.

Mis juhtus tegelikult:

Sain kraadi ja peale suve lendasin minema.

1. Reisimine

Minna, olla ja elada võõras riigis. See omakorda risti-põiki läbi sõita, õppida tundma vaat et paremini kui oma kodumaad. Kogu see võrratu loodus mida sa Eestis lihtsalt näha ei saa. Olgu sihtriigiga kuidas tahes aga lisaks sellele on võimalused käia ka kaugemal. Mina isiklikult võtsin asja nii käsile, et Iraanis panin käe India ookeanisse. Kui paljud saavad kiidelda üldse kummagagi neist?

2. Kogemused

Ma olen enda jaoks leiutanud sellise ütluse elukogemuse kohta, et elades ühe aasta saad sa elukogemust võrdselt selle aastaga. Elades selle aasta aga välismaal koguneb kogemust aga lausa kahe aasta eest. Üks aasta, mistahes ülikoolis ei ava silmi selliselt kui oled elanud võõrsil. Uus kultuur, tavad, kombed, kõik uus – naastes pole sa enam sama inimene.

3. Uskumatud lood

Mistahes riigis, mistahes organisatsioonis on igal juhul garanteeritud lood, mida sõpradele rääkides, keegi ei taha uskuda aga ometi on kõik päris ja sinu enda kogetud.

4. Sõbrad kogu eluks

Kui peaks juhtuma, et koos sinuga töötab veel mõnest muust riigist tulnud vabatahtlikke siis koos läbi elatud seiklused ühendavad teid. Aastaga kasvate selliselt kokku et lahkute pisarsilmil ja seda praegu ütleb inimene, keda vaid üksikud on näinud märgade silmadega.

5. Meeletud peod

Ma olin ainult kuulnud lugusid sellistest asjadest aga nüüd võin ma ise legende jutustada.

6. Praktika

Olgu selleks siis erialane kui sa oled õnnelik ja said taolisesse organisatsiooni või olgu selleks siis keele praktika. Peale aastat inglise keeles kõnelemist pole vaja korrakski peatuda ja tõlkida, kõik tuleb juba automaatselt.

7. Mälestused

Lõppude lõpuks teed sa seda projekti ikkagi enda jaoks ja need mälestused saadavad sind kogu elu.

Pannes nüüd kõik need seitse punkti kokku, pole see kuidagi võrreldav selle teoreetilise reaga teksti alguses. Ja kui keegi julgeb küsida, et ideaalset mustrit järgides ma kaotan sellega ju aasta siis ma vastan, et ja mis siis. Töö ja kool ei jookse eest ära. Mul on lihtsalt kahju nendest inimestest, kes sellist suurepärast võimalust ei kasuta ja jooksevadki kohe peale kooli töö orjaks.

 

MADISE USKUMATUD SEIKLUSED GRUUSIAS

Dokumentaal "Gruusia kompanii" Madise EVSist - eetris 15.detsember 2013, ETV

Madise vahearuanne märtsis 2013

Olen Madis (24) ja olen elanud Gruusias nüüdseks juba 7 kuud. Ja nüüd kus ma selle kirja panin tundub see 7 täiesti uskumatu numbrina. Kohe kuidagi ei ole sellist tunnet, et ma juba nii kaua oma teenistust täitnud olen. Kohalikud on küsinud, et miks ma oma sihtkohaks Gruusia valisin. Vastus on alati olnud sama: „Miks mitte?!“ Ma teadsin juba paari aasta eest, et ma tahan minna vabatahtlikuks. Kõige keerulisem oli vastuvõtva organisatsiooni leidmine, olgugi et mu seatud piirid olid tegelikult väga vabad. Asukoha riigi suhtes ma otseseid valikuid ei teinud, lihtsalt välistasin Eesti naabrid ja veel paar riiki nagu Poola, Saksamaa jne. Lootsin leida eestlasele midagi eksootilist (päikselised rannad või mäed). Organisatsiooni poole pealt tahtsin ma midagi, mis pakuks mulle aktiivsemat liikumist. Lõpuks juhuste kokku langedes saigi mu sihtriigiks Gruusia.

Vaata Madise pilte galeriis

Vaata ka Madise videoblogi

Ma ei seadnud unistusi ja ootusi endale enne teenistuse algust. Ma ei küsinud elu kohta, ma ei teadnud mis mind ees ootab ja seda ma tegelikult tahtsingi. Eelinfona teadsin, et mul on oma tuba korteris, kus elab veel 4 vabatahtlikku. Saabusin vastu hommikut, Gruusia tervitas sooja pimedusega. Sõitsin paarikümne kilomeetri kaugusele linna, mis pidi saama mu elukohaks. Takso keeras räämas maja hoovi. Läbi pimeda koridori juhatati mind korterisse, astusin tuppa mis oli 2 meetrit lai ja 5 pikk. Voodi, laud, tool. Astusin akna juurde, et piiluda tänavale. Avastasin et aken oli trellitatud.

Kui ma jätaksin teid praegu loole järge ootama siis te kindlasti mõtleksite, et see saab olema mingi õudukas või mind müüdi lihtsalt kuhugi orjaks. Tegelikult oli too esimene öö ainuke, mis mind hetkeks mõtlema pani, et kuhu ma sattunud olen. Järgmiste päevade päiksepaiste ja toredad inimesed enam kõhklusi ei tekitanud. Hetkel, siin ja praegu võin ma öelda, et olen igati rahul oma eluga, just nii nagu see siin on. Gruusia on imeline maa kõigi oma „vigade“ ja võludega. Ma ei hakka neist pikemalt kirjutama kuna nende mõistmiseks tuleb seda kõike ise kogeda.

Töötan organisatsioonis, mis tegeleb noortega. Enamik minu tööst on arvuti taga, kuid vahel satun ka skautidega mõnele üritusele. Eelnevalt mainisin, et otsisin aktiivset liikumist ning alati seda ma oma tööga kahjuks ei saa. Sellisel juhul tuleb ise midagi ette võtta. Olgu selleks kasvõi öösel kohaliku mäe vallutamine, et päiksetõusu jälgida. Kord hääletasin suurte mägede juurde ja ronides ületasin lume piiri. Seal üleval olles sain täiesti uskumatu tunde osaliseks. Peale viis ja pool tundi üles mäge marssimist olin põlvini lumes, endiselt T-särgis. Horisondil terendasid ümber ringi ainult valged mäed. Küla, kust ma ronimist alustasin polnud enam ammu näha. Vaikus, puhas loodus ja ainult mina ise. Kindlasti võin ma öelda, et EVSilt olen saanud ja kindlasti saan veel hulga uskumatuid mälestusi. Kõigest ei tahakski teile rääkida, saate veel liiga kadedaks.

Viis järgnevat kuud, mis mul alles on jäänud loodan ma elada veelgi aktiivsemalt kui seni. Kuna meil siin hakkas kevad ja ilmad on ilusad siis üritan ma kohalike skautidega ühiseid projekte teha. Plaanis on ka üle 100 kilomeetrine retk mägedes. Ühesõnaga, ideid ja mõtteid jagub. Sama soovin ma ka teile, et teiegi elu oleks värvikirev ja täis tegevusi kusiganes te ka poleks. Ja neile kes pole EVSi teinud, soovitan kindlasti see võrratu kogemus järgi proovida!

Päikest, sooja ja kõige kohutavamal määral värskeid ja mahlaseid puuvilju.

Madis

Vaata veel Madise pilte galeriis

Vaata ka Madies videoblogi

Madis oli Gruusias Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projektiga "European Bridge in our Minds".

Vabatahtlik: Madis Kask

Saatev organisatsioon: MTÜ HeadEst

Vastuvõttev organisatsioon: Georgian Youth for Europe

Projekti rahastas programm Euroopa Noored.