Osalejate mõtted

The Story of My Life

Tundus olevat täiesti tavaline esmaspäev, oleks ma sel hetkel teadnud, et järgmised 10 päeva niivõrd lahedad tulevad, poleks ma toda hommikut nii tavalisena enam võtnud. Päeva jooksul koguti sadamast ja lennujaamast kokku kõik meie osavõtjad ning alustati sõittu Veneveresse. See puhkeküla oma looduse ja võimalustega oli noorteprojektile lihtsalt ideaalne koht. Olgugi, et õhtul sadas vihma ning sel hetkel ei osanud me palju oodata selt kohalt. Järgmine päev tervitas meid see eest aga päikese ja suure hulga tegevustega. Osavõtjad olid positiivselt meelestatud ning sõbrunesid kiiresti. Ma ei hakka pikalt lahti kirjutama, mida iga konkreetne päev tehti aga kokkuvõtvalt tegeleti vananemise küsimusega. Kuidas oli elu erinevatel aegadel, noorte ja vanade omavahelised suhted, kuidas vanaduses aktiivne olla... jne.

Mõni päev hiljem kui noored olid kui üks suur pere, mindi Tallinnasse ja saadi kokku meie vanema generatsiooni esindajatega. Ausalt öeldes läksin ma sinna väikese eelarvamusega, kuid juba tunnike hiljem oli see eelarvamus täiesti kadunud. Nii vahvaid vanureid pole ma veel näinud ja nagu olen ma oma sõpradele öelnud, kordan ka siin: nende tädidega võiks ma iga kell uuesti pittu minna. Täiesti kindlasti võin ma praegu väita, et ma ei vaata ühtki vanurit enam sellise pilguga nagu ma tegin seda enne noortevahetust.

Viimased päevad veetsime taas Veneveres, tõsiselt kahju on, et meie seeniorid ühineda ei saanud. Minu jaoks oli see kolmas YiA noortevahtus ning kokku olen käinud neljal, kuid vaieldamatult oli antud vahetus parim millel osaleda.

Madis Kask

Kuidas "The Story of My Life" minu elu muutis


Kui ma juuni alguses oma virtuaalsest postkastist selle laagri pakkumise leidsin, olin väga positiivselt üllatunud! Ma polnud kunagi enne kuulnud laagrist, kus osalejateks pole mitte ainult noored.. vaid ka seeniorid! Olin kindel, et see laager saab olema üks ägedamaid mu elus, aga muidugi oli minus ka väike hirm – kuidas saan vanemate inimestega suhtlemisel hakkama? Äkki tekivad mingid arusaamatused üksteisemõistmisel ka keelebarjääri pärast (kuigi mõned seeniorid oskasid suurepäraselt inglise keelt, oli ka neid, kes paraku keelt nii hästi ei osanud). See kartus oli aga täiesti asjata – kõik läks põlvkondadevahelise dialoogi leidmisel absoluutselt suurepäraselt! Olime noortena väga mõistvad ja seda olid ka seeniorid meiega.

30. juulil, esimesel laagripäeval, oli Eesti grupil väga kiire päev – pidime kõik osalejad lennujaamast/sadamast üles leidma ja nende aega sisustama. Seda me tegimegi – käisime koos vanalinnas, shoppamas ja söömas – oli näha, et nad olid linnas tohutult vaimustunud ja ootasid väga järgmist päeva Tallinnas. Õhtul, kui kõik osalejad kohal olid, hakkasime lennujaamast Venevere poole sõitma – juba bussis oli näha, et kõik saavad hästi läbi.. Üllatuseks tundsime teisel päeval, et oleme nagu vanad sõbrad ja üksteist kaua-kaua tundnud! Paraku tekkisid alguses ka mõned väiksemad grupid – näiteks portugaallaste-itaallaste grupp ja tundsime muret, et äkki jääbki nii – suhtlevad vaid omavahel ja mitte kellegi teisega.. Aga peagi selgus, et ka see muretsemine oli asjata  - just portugaallased ja itaallased olid lõpuks need, kes meid oma rõõmsameelsusega ühendasid!

Laager kestis kokku 10 päeva – tegevust oli palju! Iga päev toimusid erinevad töötoad – näiteks stereotüüpide üle arutlemise, iseenda ja teiste mõistmise töötoad ja palju muud. Kuigi vahepeal tundus, et vaba aega oli just puhkamiseks nii vähe, saime mõni päev ka näiteks tunnike kauem magada. Korraldajad olid väga paindlikud ja arvestasid meie soovidega – suured tänusõnad neile!

Ühe osa laagrist veetsime ka Tallinnas, Salzburgi hotellis. Seal kohtusime oma laagrseeniorosalejatega Nõmme Vanameeste Klubist ja Kohila Reumaühingust. Veetsime nendega koos mitu päeva ja valmistasime ette laagri kulminatsiooni – avalikku üritust Nõmme turul. Üritusel tutvustasime aktiivset vananemist – seda muidugi lõbusal viisil. Kohila Reumaühingu daamid laulsid ja tantsisid (ja kaasasid ka noori sellesse), korraldasime lastele mänge, oli avatud näiteks maailmakaart (igaüks sai sinna märkida, kus ta reisinud on) ja mitmed näitused meie piltidest. Mitmed mu tuttavad käisid üritust vaatamas ja olid tohutult üllatunud, kui hästi kõik õnnestus! Muidugi osalesid ka laagrist osavõtjad erinevate etteastetega – näiteks laulu, kitarrimängu, tantsu, näitlemise või võitluskunstide esitlemisega. Rahvast oli tohutult palju ja ka vihm ei ajanud neid minema!

Pärast päeva Nõmmel suundusime tagasi Veneverre Viljandimaal, kus veetsime ka kolm esimest laagripäeva – kõik ootasid tagasiminekut väga! Venevere oli meile oma ilusa looduse ja rahuga väga koduseks saanud. Ka seal oli tööd palju – viisime läbi ürituse hindamist ning ka näiteks simulatsioonimängu sellest, kuidas taolist noortelaagrit ise korraldada. Saime palju inspiratsiooni  edasiseks eluks – me kõik tahame ise tulevikus ka ise noortevahetusi organiseerida ning on ka väike lootus, et suudame seda koos juba lähitulevikus teha. Töö kõrval saime ka lõbutseda – igal õhtul oli  meelelahutusgrupi poolt organiseeritud pidu, kus õppisime samuti palju – näiteks, kuidas olla silmapaistev baarmen ja pudelite/purkidega trikke teha, kuidas salsat tantsida ning ka näiteks seda, kuidas erinevaid rahvustantse tantsitakse. Rahvustantse õppisime peamiselt kahel rahvusõhtul, kus kõik riigid (Eesti, Soome, Itaalia, Portugal, Saksamaa, Austria, Sloveenia) said oma kultuuri ja riiki tutvustada. Muidugi ei puudunud Veneveres ka saunaõhtud – need olid ülimalt populaarsed ka näiteks itaallaste seas, kelle senine elu kuumim saun oli umbes 40 kraadine.. Aga nad pidasid vastu ka 95 kraadises saunas – ja seda kusjuures väga edukalt! Pärast sauna oli muidugi poolkohustuslik järve hüppamine – ka selle tegid kõik ära.

"The Story of My Life" laagri tegidki niivõrd meeldejäävad inimesed, kes sinna kokku tulnud olid! Olen käinud mitmetes laagrites (ka ühes rahvusvahelises eelnevalt), aga kunagi ei ole ma näinud niivõrd hästi toimivat seltskonda! Sain sellest laagrist väga palju sõpru ja õppisin palju ka inimestelt endilt. On uskumatu, kui palju suudavad täiesti võõrad inimesed kümne päevaga sind elule teistmoodi vaatama panna! Mina kogesin seda peamiselt meie hilisõhtuste jutuajamiste juures, kus rääkisime oma eludest – muredest ja rõõmudest just nii, nagu nad tegelikult on! Olen siiralt tänulik selle võimaluse eest – tunnen end tõeliselt õnnelikuna just seepärast, et mul oli võimalus kõigi nende imeliste inimestega tutvuda. Meil kõigil on boonusena ka väga erinevates riikides sõbrad, kellel on alati meie jaoks koht olemas. Pärast seda laagrit olen palju enesekindlam inimene ja usun endasse 100% - see on miski, mida ei saa õppida tavalises koolis. Peamine sõnum, mis laager minusse jättis, on see – kõik on võimalik!

Ma ei usu, et ma kunagi enam leian ennast noortevahetusest, kus tunnen end nii hästi. Veelkord pean siinkohal tänama HeadEsti, kes selle laagri niivõrd mõnusaks ja heaks paigaks muutsid! Ka väga kaugelt tulnud osalejad ütlesid sama – tundsime ennast nagu kodus. Võib tunduda, et pole just kõige raskem asi maailmas kodutunnet võõras paigas anda – aga just seda see on. Pean veel  mainima, et loodan kindlasti järgnevatel aastatel HeadEstiga koostööd teha ja nende toetusel kuskil noortevahetuses osaleda! Veel üks tore tähelepanek oli see, et laagri korraldajad ei olnud seal laagris meie niiöelda ülemused, vaid täiesti võrdsed osalejad. Nad andsid meile võimaluse olla ise otsustajad ja organiseerijad – jällegi kogemus, mida tavaliselt koolist ei saa. Õppisime neilt palju ja loodan, et ka nemad õppisid meilt midagi.

Tänu järjekordsele positiivsele kogemusele noortevahetuses soovitan seda ka kõikidele oma tuttavatele/sõpradele võimalikult palju! Tean, et kõige raskem on just alustada ja oma esimeses noortevahetuses ära käia – õnneks saan tänu erinevatele kogemustele neid selles protsessis aidata. Seega võin isegi öelda, et see laager ei muutnud mitte ainult minu elu.. vaid ka minu sõprade elu. Olen nii tohutult tänulik võimaluse eest antud laagris osaleda :)!

11.08.2012 Anne-May Kaldoja

THE STORY OF MY LIFE


Tõlgituna on see „MINU ELU LUGU“, aga ma ei hakka heietama oma elust, see oli hoopis üks täiesti uskumatu projekt, kuhu me kogemata või mingil muul põhjusel sattusime. Meie 10 inimese jaoks kestis üritus 4 päeva ja kui ma koju saabusin, leidsin ootamatult postkastist ajalehe „Videvik“. Minu aadress oli peal, eksitust ei saanud olla. Ma pole ei selle ajakirja lugeja ega tellija, aga pärast lehelugemist teadsin , et pean oma elus esimese ajaleheartikli kirjutama. Ilmselt oli see märk.

See kõik oli sissejuhatus ja nüüd tuleb lugu ise.

Vaevalt kõik teavad, et 2012 on Euroopa aktiivsena ( mitte aktiivselt) vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta. MTÜ HEADEST oli kokku pannud projekti „Minu elu lugu“, milles osalesid noored 8-lt maalt ja meie , seeniorid, Eestist. Seega olid koos noored  Soomest, Portugalist, Saksamaalt, Itaaliast, Sloveeniast, Belgiast, Hollandist, Eestist  ning  Eesti seeniorid Kohila Reumaühingust ja Nõmme Vanameeste klubist. Kuidas meid sinna välja valiti, on ebaselge, aga aitas kindlasti kaasa ka Valve alati naeratav nägu ja koostöövalmidus.

Ei olnud kerge leida 12 vaprat, kes raatsiksid loobuda 4-st päevast aias ja hoidiste keskel või pelgusest hüpata keeleoskuseta tundmatus kohas vette. Meie ei kõhelnud.

10. päevases projektis, mis kestis 30.07-8.08, osalesime meie neljal päeval. Noored alustasid Veneveres, olid meiega 4 päeva Salzburgi hotellis ja lõpetasid ka Veneveres.

Meie eale iseloomulikult jõudsime hotelli pool tundi varem, seega ootasime neid juba saalis. Siis läks uks lahti ja hakkas seitsmekeelne naeratav sirtsuparv sisse voolama. Ruum sai  ergastatud positiivse energiaga ja juba nad tormasid avalikäsi end tutvustama.  Algas jääminek. Meie ajukurdudest pudenesid välja kunagiõpitud ingliskeelsed sõnad, siis juba laused ja lõpuks ka lood koos miimikaga. Ega alati polegi vaja osata keelt, on olemas kehakeel.  Algul kohe pidid  seeniorid end lühidalt tutvustama, alustasid nõmmekad, kes on Eestis väga populaarsed ja neil oli juba tutvustus ammu olemas, muidugi  Power Pointis. Mehed ju ja veel tehnikahuvilised. Meie olime taotluslikult koduvillased, alustasime „Tere

Tibukesega“, jätkasime suusõnalise (siiski inglise keeles) ülevaatega meie tegevusest ja panime punkti kantritantsuga mürtsuva muusika saatel. Muidugi kargasid meie hulka noored ja algas selline puntratants, mis ei jätnud kedagi külmaks. Seda meenutati mitu päeva. Siis tutvustati meile programmi ning õhtul tutvustasid end 4 maad rahvustoitudega ja muu huvitavaga oma maast. Muidugi oli meie laud lookas, ilus, kuidas siis muidu! Panime rahvariided ka selga .

Aga noorte lauad olid huvitavad ja fantaasiarikkad. Nad oskasid oma kõrsikud ka reklaamida nii, nagu oleks see kalamari ja kohvris halvaksläinud rahvusroad olid tehtud paberist jne..

Nii armas. Päev lõppes ühistantsude- mängude- lauludega .

Teine päev  toimus töö gruppides., teemadeks

  • mis on ja milleks aktiivne vananemine?
  • kuidas tagada õnnelik ja pikk elu?
  • põlvkondadevaheline dialoog – milleks?
  • Kuidas edendada põlvkondadevahelist solidaarsusut ja aktiivsena vananemist?
  • Stereotüübid ehk eelarvamused

Midagi oli veel, aga kõike ei mäleta.  Vastavalt küsimuste hulgale jagati inimesed gruppidesse, igas grupis oli noortest keegi juhiks. Et saaks sõna sekka öelda igas asjas, käisime  läbi peaaegu kõik teemad. Oi, kuidas me oma elutarkusi jagasime! Kahju, et aeg otsa sai. Oli vaja Tallinna sõita. Toimus linnaekskursioon noortele, meil oli valida, kas vaba aeg või ka tunnine ekskursioon. Enamus meist käis kinos, mõni isegi esimest korda. Meie neljakesi itsitasime kinos Artis, vaadates hispaania komöödiat. Küll on hea naerda!

Õhtusöök oli kohvikus  „Wabadus“, pärast seda oli vabadus ja me kasutasime seenior-prouadega seda väga efektiivselt ja huvitavalt. Kaks esmakordset kogemust elus ühe õhtuga, aga ma ei ütle teile, mis need olid. Vist ei sobi, kõigil pole huumorimeelt.

Kolmandal päeval  toimus avaliku ürituse planeerimine ja tegevuste ettevalmistamine. Kavas oli korraldada  pereüritus „Aktiivne vanana ja noorena“. Ettevalmistus oli ka aktiivne, aga energiat jätkus ka õhtuks, kus ülejäänud neli riiki pakkusid teavet oma maast nii suupistetena kui ka ekraanil. Sel õhtul oli juba ka paberist lihatooteid, oli ju kuues päev. Nagu ikka, lõpuks tants ja ühislaulud.

Ja siis pühapäevane perepäev Nõmme turul. Kokkuvõtted meie ühistest otsustest  ja tegudest rippusid seintel nii teksti kui piltidena., rippus suur maakaart, kus olid märgitud kõik paigad mida osalejad olid külastanud. Kaart oli knopkadega kaetud. Ja muidugi esinemised! Noored tundsid end kompleksivabalt ja nakatasid ka meid. Tegime kõik kaasa. Lastele organiseeriti mänge. Oli ka spontaanseid väljaastumisi. Samal ajal tegime tururahva seas küsitlust ja jagasime infolehti, kuidas jääda nooreks.

Ma võiks veel pikalt kirjutada, aga kes viitsib lugda! Kogu projektis osalemise jooksul mõlkus mul peas mõte, et kõikidele meie maa noortele oleks tulnud kasuks jälgida seda üritust kõrvalt. Sõnum on ikka see, et ole avatud, kompleksivaba ja julge, vähemalt püüa selle poole. Sama käib ka meie kohta! Ära ole üksi! Nõmme turul tuli üks proua meie juurde ja ütles, et äkki peaks Kohilasse elama tulema, tahaks koos teiega tantsida. Ja siis kutsuti meid ka esinema! Tule ikka toast välja ja elu muutub elamisväärsemaks.

Lõpetasime Nõmme spordikeskuse seiklusradadel ja ujulas. Itaallased ei lasknud end hetkekski unustada, nende musikaalne keel kajas Nõmmel kõige kõrgemate puude otsas ja ega nad hotelliski vaikinud. No on alles temperament! Meie kõige vanem proua armus ära. Lõpuks kallistasime ja kallistasime.

Me oleme siiralt tänulikud  Epp Adlerile ja Pille-Mai Helemäele, suurte kogemustega rahvusvaheliste projektide koostajatele, meie maailmapildi avardamise eest. Ja suur tänu kõikidele noortele terves maailmas. Muutke seda maailma sõbralikumaks!

Külastage kindlasti MTÜ Headest kodulehte (www.headest.ee), kus näete pilte sellest üritusest ja kindlasti ka infot järgmiste projektide osas.

Ingrid Vahesalu, seenior Kohilast