Madise uskumatud seiklused Gruusias

Madis veetis 12 kuud vabatahtlikuna Gruusias ja need on tema juhtumised.

Loe projektist veel

Esimene lugu ehk kuhu ma sattunud olen

Magamata ja unisena astusin varahommikul lennukilt maha. Läbides passikontrolli tekkis mul segadus kuna putka taga oli ainult üks vend paberiga. Hüppasin siis kohe ligi, et tere tere seda ja teist ja siis see mees küsis, et kas ma olen Eesti kaitseminister? ... Järelikult peab siin lennujaamas veel mõni paberiga mees olema kes mind ootab. Tunduski kahtlane, et pagas tiirleb turvaalast väljas. Astusin oma suure seljakotiga väravast välja ja siis olid kõik kohad pabereid täis aga minu nime polnud kuskil. Astusin siis lennujaamast välja ja hakkasin helistama. Õues oli mõnus soe, mitte nagu Eestis kus hakkas vihma sadama ja kõle tuul ulgus. Politseiauto seisis vilkurid peal lennujaama ees, esiti mõtlesin et midagi on juhtunud aga järgnevatel päevadel mõistsin, et sedasi ongi siin kombeks.

Lõpuks tuldi mulle järgi ja taksosõit võis alata. Pool tundi hiljem jõudis takso järgmisse linna. Pilt oli trööstitu, pimeduses seisavad lagunenud majad, kõik on võssa kasvanud. Takso keeras ühe taolise maja tagahoovi. Esiti ma mõtlesin, et ei tahagi välja tulla. Seinad olid soditud, trepikojas valgust polnud, trepikojal polnud ustki. Raske vana rauduks avanes ning mind juhatati korterisse, mis esmapilgul tundus täitsa korralik. Seejärel näidati kätte mulle tuba. Astusin sisse ruumi mis oli 2x5 meetrit ja sisustuseks oli voodi koos laua ja tooliga. Kõndisin aknani ja tänavale piiludes avastasin, et aken on trellitatud.

Sellest sai minu kodu järgnevaks aastaks ja tegelikult polnud see üldse nii hull. Ainult tol varahommikul oli küsimus, et kuhu ma sattunud olen.

Teine lugu ehk esimest korda pealinnas

See oli üks esimestest päevades kui punt uusi ja värskeid vabatahtlike, mina nende hulgas, sõitsime Tbilisisse. Meil polnud õrna aimugi kus kohas marsast maha hüpata. Tegime täiesti suvalisel kohal peatuse ja õues hakkasime mõtlema, kus me oleme. Õnneks juhtusime ilusti kesklinna ning võisime kohe kergemalt võtta. Seda me siis kambaga otsustasimegi teha nähes väikest putkat kus õlut müüdi. Astusime ligi ja küsisime hinda. Kui ma kuulsin mida ühe klaasi eest tahetakse hakkasin ma kergelt nurisema ning üle huulte tulid sõnad nii kallis. Vastuseks tuli, et see pole kallis aga olgu, sulle on see tasuta. Nii saingi ma oma esimese tasuta õlle Gruusias aga sellega asi ei piirdunud. Lõpptulemusena istus kogu see seltskond ümber laua ja kõigil olid tasuta õlled ees. Omanik ise ühines meiega ja lasi oma poistel veel poest jäätistki tüdrukutele tuua, tasuta muidugi.

Kolmas lugu ehk peale tõusu tuli kohe langus

See lugu juhtus mu teisel nädalal. Meie linn asus orus, mille kummalgi küljel olid mäed. Teeme kohe selgeks, et ma räägin Eesti mõistes, kohalikele olid need vaid künkad. Ühel pärastlõunal ronisime paraja seltskonnaga ülesse, et väike piknik maha pidada. Kes olid kiiremad said üleval vaadet nautida kuni viimased ka tipu ära vallutasid. Saime üleval olla vaevalt veerandtunni kui järsku ilmus politsei auto ja me saime korralduse kõik uuesti alla ronida. Ma võiks lasta teil kolme korra asemel kolmkümmend korda arvata aga isegi siis te ei arvaks ära seda põhjust. Kuna härra president isiklikult pidi linnast läbi/mööda sõitma, siis toda mäge oli tarvis snaipritel, kes seda teed turvaksid.

Neljas lugu ehk kui väike on Maailm

Veel enne kui ma ära lendasin ütles üks mu sõbranna et ta töökaaslane läheb Gruusiasse õppima. Lendasin siis kohale ja olin end juba sisse seadnud kui ühes meie partnerorganisatsioonis toimus õhtusöök. Oli selline ilus pikk laud kuhu taha me kohad valisime ja pidu võis alata. Vestluste käigus mõistsin, et kohaliku kõrval ma ei istu ning ühel hetkel tabasin ma ära, et istun eestlase kõrval. Seejärel tuli välja, et tema ongi mu sõbra töökaaslane. Noh matemaatikud, arvutage välja sellise juhuse tõenäosus. Või tegelikult oodake veel. Minu sõber ja tema töökaaslane läks Hispaaniasse vabatahtlikuks ning tuli välja et meil on Gruusias ühine tuttav, kes läks Hispaaniasse vabatahtlikuks. Ma usun, et te juba arvate isegi et nad sattusid samasse organisatsiooni koos tööle.

Viies lugu ehk demokraatia pärlid


Ma usun, et see lugu saab eelmistest veidi pikem. Ma olin olnud kuu aega Gruusias kui tulid parlamendi valimised ja oh kus siis jätkus tsirkust.

Saakašvili üks kampaaniatest oli „särav naeratus“ kus valimislubadus oli, et kõik vanurid saavad omale suhu proteesid. Nõrganärvilistel tasub vist see lõik vahele jätta. Ma imestan kui naiivsed on inimesed. Jutu järgi olid vanurid külades hakanud oma vanu hambaid välja kiskuma, et uusi ja paremaid saada. Etteruttavalt te vist juba teate, et valimisi Miša ei võitnud ja nii jäidki vanurid hambutuks.

Viimane nädal enne valimisi muutus parajalt pingeliseks, inimesed avaldasid hoolega meelt tänavatel. Eesti saatkondgi mitme teise seas soovitas rahvakogunemistest eemale hoida ja neid mitte filmida ega pildistada. Olin mina ühel pärastlõunal jälle pealinna kontserdile minemas kui Tbilisi kesklinnas ummistus tee protestijatest. Sajad kui mitte tuhanded inimesed peatasid liikluse. Istusime marsas ja edasi sõita ei saanud. Vaatasime ainult aknast kuidas inimesed masinatest möödusid, osadel olid näodki kaetud, maskid ees. Kontsert jäi tol korral nägemata.

Kõige absurdsem lugu juhtus kui valimised sai peetud ning esmased tulemused välja kuulutati. Kui selle kuu aja jooksul mis ma seal elasin oli meil päev või kaks mil elekter kadus ära ning nädalas korra ikka oli päev mil polnud vett, siis peale seda uudist hakkasid jamad peale. Terve nädala jooksul saime tunda päevi, mil hommikul polnud vett ja õhtul elektrit või vastupidi. Kui elekter kadus siis oli kogu linn pime, tavaliselt seda ikka nii suures ulatuses ei juhtunud. Kohalikud ütlesid et sedasi on alati peale valimisi kui võim vahetub. Ametimehed eelmisest võimust annavad selliselt märku, et valikud sai tehtud valede inimeste poolt.

Viimase lõiguna panen siia pärli veel spordi ja noorte ministeeriumist, kes kevadel pool aastat enne valimisi ostis 8 uut Land Cruiserit. Peale valimisi neid autosid enam ministeeriumist ei leitud. Uurimine selgitas välja, et oli korraldatud oksjon nendele masinatele. Konks on selles, et oksjon peeti ministeeriumi siseselt ning sealsed ametnikud ostsid uusi maastureid 4000€ tükk.

Kuues lugu ehk suur kõhuvalu

Meie organisatsioon võõrustas noortevahetust. Ühel päeval tehti väljasõit ning külastati paari paika, millest üheks osutus viinamarjaistandus. Pooltuhat liiki erinevaid viinamarju, tumedad ja heledad, suured ja väiksed, hapud ja oi kui magusad. Väätide read jooksid ei tea mitmetel hektaritel. Ega silm korralikult istanduse lõppu ei seletanudki. Ja siis öeldi, et võime süüa palju jaksame. Kärmelt tormasime väätide vahele ja hakkasime otsima neid kõige suuremaid ja magusamaid. Proovisime siit ja proovisime sealt ja kui kuskil maitses väga hästi siis istusime maha ja vitsutasime nii et mahla pritsis. Varsti läksime aga veel paremate otsingule. Pool tundi hiljem olid maod viinamarju nii pungil täis, et vaid üksikuil õnnelikel polnud kõhuvalu. Siiski leidsime veel ruumi paar marja juurde süüa ja mõne kobara veel koju kaasa tassida.

Seitsmes lugu ehk liiklusummikud

Esimese hooga ma kohe liikluse teemasse ei hüppaks ning räägin natukene loomakasvatusest. Gruusias on kõik loomad vabakasvatusel. Hommikul tehakse lauda uks lahti ja kõik põssad, lehmad, lambad, kanad, pühvlid mis iganes elukad seal ka koos ei ela panevad kümne tuule poole minema. Õhtul kui päike looja minema hakkab tulevad kõik kambakesi värava taha ning nõuavad sisse laskmist.

Üks suurimaid ummikuid milles ma istunud olen oli põhjustatud lambakarja poolt. Tubli mitu minutit kogu liiklus seisis kui tuhanded lambad mööda teed mäest alla tulid. Kogu tee oli valgesse vatti maetud ja polnudki mitte sentimeetritki ruumi, et autoga edasi liikuda. Neid kordi kui on tulnud lehmade vahel slaalomit sõita ei jõua kokku lugedagi.

Kaheksas lugu ehk esimene 3000

Oli Novembri algus kui me otsustasime mägedesse minna. Meil Rustavis oli hea ja soe olla kuid õhtul Mestiasse jõudes tuli ikka mitmed riided selga ajada ja siiski oli veel jahe. Järgmisel hommikul hakkasime ronima Ushba suunal. Mägi ise on 4700 meetrit. Algul oli plaan et kõnnime kuni ristini mis künka tipul paistis. Paar tundi ning umbes kilomeeter kõrgemal mõtlesime edasi ronida. Päeval läks ilm piisavalt soojaks et liikuda T-särgis. Viis ja pool tundi kõndisime ülesmäge. Lõpuks olime 3000 meetri piiri ületanud, sumpasime põlvini lumes ning endiselt olin ma T-särgis. Kogu päeva ei näinud me mitte ainsatki inimest. Ümber ringi olid ainult valged mäetipud ja täielik vaikus. Lasime veidi liugu ja ehitasime pisikese lumememme.

Üheksas lugu ehk talisport Gruusias

Gruusia liiklus on midagi, millest mööda vaadata ei saa, selle puhul tuleb lihtsalt silmad kinni suruda ja loota et ellu jääd. Tallinn-Tartu möödasõidud on nagu pühapäev Gruusia kõrval. Olen sõitnud autodega mille roolis „Schumacheri sugulased“.

Põnevaks läks aga siis kui lumi maha sadas. Ma usun, et talverehvide nõuet Gruusias pole, vähemalt ei paistnud silma et keegi neid kasutaks või nende kasutamist kontrolliks ja eks teehoolduski on sama olematu. Värske lumi sõideti kiiresti kinni ning suverehvidega võis uisutamine alata. Vabalt oleks võinud püsti seada kihlveo kontori ning lasta inimestel arvata mitmes auto mingil teel avarii teeb. Mõne kuu jooksul olin ma näinud ühte kerged mõlkimist aga kui lumi tuli siis järgnevatel päevadel nägin ma kohe mitut korralikku avariid.

Kümnes lugu ehk palju üks auto mahutab

Hääletasime kolmekesi, peatus auto millel antenni küljes valge lint. Autos istus neli inimest. Pole hullu, kolm rändurit oma seljakottidega mahub ikka juurde. Ette kolm ja taha neli, mind pressiti naiste vahele. Kuna seltskond oli minemas pulma ning meeleolu ülev, tõmmati lahti vahuveini pudel. Minu ülesandeks sai topse hoida kuniks neid sõidu ajal täideti. Tuleb tõdeda, et veini sattus mujalegi kui topsi, päris korralikud kogused valati mulle varukasse näiteks. Kahjuks oli ots ainult mõnikümmend kilomeetrit, muidu oleks võinud veelgi seal autos pidutseda.

Üheteistkümnes lugu ehk kuidas ma jälgimise all olin

Oli märtsi lõpp kui ma ühelt oma reisilt tagasi jõudes avastasin ühe huvitava meili. Nimelt uuris üks Eestis tegutsev organisatsioon, kas ma ei tahaks osaleda vabatahtlikest tehtavas seriaalis. Peale mõningast kaalumist otsustasin ma pakkumisega nõustuda ning kuu aega hiljem pandi mulle nädalaks kaamera sappa. Harjumatu ja veidike tüütu oli see, kuid ma loodan et tulemus on seda väärt. (Hetkel mil ma siin kirjutan ma pole seda saadet veel näinud).

Kaheteistkümnes lugu ehk kuidas me kohale ei jõudnud

Neljakesi plaanisime häälega minna üht koopalinna külastama. Hääletasime ja sõitsime ja jälle hääletasime kuni peale võttis meid väikebussis noorte seltskond, kes läks loodusesse piknikule. Sõitsime, ajasime juttu ning lõpuks kui oli meie teerist lõime käega ja võtsime kutse vastu nendega ühineda. Algul põrutasime kambaga kloostrisse ekskursioonile ning pärast seda maandusime jõe ääres, kus oli katusealune lauaga. Šašlõkk visati tulele, joogid valati välja ja pidu võis alata. Militaarseltskonnas on selline ütlus, et plaanid on head kuni esimese lasuni, Gruusia kohta saab umbes sama öelda, ainult et lasu asemel on kohtumine kohalikuga.

Kolmeteistkümnes lugu ehk tasuta lõunaid on rohkem kui küll

See lugu on kerge arvestus sellest kui palju me hääletades plussi oleme jäänud.

Kronoloogiliselt esimene osa tuleb esimene 3000 looga samast ajast. Sõitsime bussiga kokku 11 tundi. Teel oli mitmeid peatuseid kuid meelde jääb neist just viimane kui bussijuht meie seltskonda sööma ja jooma kutsus. Laud telliti sööki täis ja paar õllepudelitki pandi ringi käima.

Mägedest tagasi tulles me hääletasime. Esimesed paar autot tegid lühikesed otsad aga siis kui me pikema otsa peale saime tegid poisid kohe esimese poe juures peatuse ja viskasid paar suurt pudelit õlut ning natuke näksimist meile taha istmele. Mõni aeg hiljem tehti veel peatus kui tüdrukud enam õlut ei tahtnud ning ostid nätsu ja koolat. Järgmiseski autos olid noored, kes peatusid küll suure koti mandariinide ostmiseks kui ka Snickersi ja samuti koola toomiseks.

Kõiki õunu, apelsine ja muid puuvilju ma ise isegi pole kokku lugenud, samuti peatuseid kohvi või piruka jaoks kuid väga hästi on mul meeles seik kui üks rekkajuht mulle 10€ väärtuses raha näppu pistis.

Tagant järgi ma mõtlen, et isegi veidi kahju on sellest et ma ei lugenud palju me hääletades õlut ära oleme joonud. Need pikad sõidud mille vältel muudkui uusi pudeleid toodi. Ma kujutan ette et neid võib olla ikka mitmeid ja mitmeid liitreid.

Neljateistkümnes lugu ehk RAMi kontsert

Oli mõnusalt palav ilm kui RAMi mehed Tbilisi teatri juures õues istusid. Läksin minagi sinna ja hakkasin juttu ajama. Veidi hiljem oli aeg aga sisse proovi minna. Mina võtsin end samuti sappa ja jalutasin koos kooriga teatrisse sisse. Istusin saali maha ja kuulasin soojenduse ära, istusin edasi. Inimesed piletitega hakkasid saali tulema. Sedasi istusin ma kogu väga vahva kontserdi seal ning pärast seadsin sammud peauksest koos rahvasummaga välja.

Viieteistkümnes lugu ehk kasvatatud lapsed

See lugu juhtus siis kui mul juba umbes seitse kuud seljataga oli ja ma uskusin, et Gruusial pole mind enam millegagi suuresti üllatada. Ma eksisin rängalt. Oli lõunane aeg kui Laura meie Portugali tüdruk korterisse tuli. Hetk hiljem avastasin, et korteri uks on irvakil ja seda sulgedes küsisin, miks uks lahti on. Me kumbki arvasime, et Laura ei sulgenud seda korralikult. Hetk hiljem avastasin ukse taas irvakil ning küsisin, et kas ma seda mitte just ei sulgenud. Ukse juurde kõndides avastasin aga meie elutoast muda läraka. Keegi oli ukse vahel esiti vett ja pärast pinnast järgi visanud. Mõlemad me seisime selle läraka ees ja olime nõutud, olukord oli lihtsalt nii jabur ja uskumatu.

Kuueteistkümnes lugu ehk kuidas me päikest nautisime


Järjekordselt olime neljakesi tee ääres suurte kottidega ja sõrmed püsti kui peatus veok, selline millega autosid teisaldatakse. Peale oli tõmmatul sel aga golfikäru laadne masin. Ladusime oma kompsud golfikärru ja kaks tüdrukut ronisid veoki kabiini. Mina ja üks teine neiu ronisime aga golfikärru ja sõit võis alata. Mõnusalt soe suvine ilm ja tuul puhumas. Linnas peatust tehes hüppasime poest läbi ja võtsime veel mõned õlled näppu. Kõikjal kuhu me ka ei sõitnud pöörasid inimesed päid. Lehvitati ja filmiti ja seda isegi politseinike poolt. Vabalt oleks võinud veoki küljele mingid kleebised panna ja paar lippu püsti lehvima ning olekski korralik reklaamikampaania olemas, lõpmeks ikkagi viis tundi sõitsime sedasi ringi.

 

Seitsmeteistkümnes lugu ehk kuidas ma seda mäletan


Ärkasime looduses ilma söögita. Eelmine päev lihtsalt töötas meie vastu ning kõik ei sujunud plaanipäraselt. Jalutasime esimese poeni ning lootsime süüa osta. Poe tootevalik oli kesine, kas osta jäätist või õlut? Ostsime siis kõik ühe õlle ja asusime hääletama. Esimeses linnas plaanisime, et kõnnime teise otsa ja vahetult enne lõppu käime poes ja täiendame oma varusid, et siis edasi hääletada. Järjekordselt meie plaan sedasi ei lõppenud. Ühe poe ees istus seltskond, kes välismaalaseid nähes pidas meid kohe kinni ning poest toodi suur pudel õlut. Jõime siis kambakesi ära selle ja kohe toodi kõigile jäätised. Kui me siis üritasime liikuma uuesti asuda vaieldi meile hoolega vastu ning telliti taksod ette. Kogu punt vajus taksodesse ja sõitsime linnafestivalile. Tegelikult oli pidustuste eelne päev, kuid ometi olid mitmed pundid juba kohal, lauad püsti, mehed rahvarõivais ning veini voolas. Esimese laua juurde jõudes anti meile koheselt toop veini ja mehed pandi laulma. Kulli silmad jälgisid seda kuidas toopi tühjendasime. Hetkel kui anum tühjaks sai valati see kohe uuesti täis. Laualt pakuti veel süüagi. Ilma korraliku söögita all oli veini mõju kohene. Laua ääres järgmist toopi tühjendades mõistsime et peame siit edasi liikuma. Liikuma saimegi aga ainult järgmise lauani kus toimus sama rituaal, uus toop veini ja mehed pandi laulma. Ma pean ütlema, et kui mitu lauda me sel päeval läbi käisime jäi meile kõigile segaduseks sest alati kordus sama. Lõpuks kui me ringiga uuesti väravani jõudsime pidas meie võõrustaja bussi kinni ja maksis kõigi meie piletid tagasi pealinna.

Kaheksateistkümnes lugu ehk kuidas me rattaid ära viisime


Rustavi linnavalitsuses on osakond, kes ostis 30 jalgratast spordi edendamise eesmärgil. Meie organisatsioon rentis need rattad mõneks kuuks projekti raames. Nalja sai aga siis kui me neid tagasi viima hakkasime. Esimest kaubikutäit tuli vastu võtma turvamees, akendest aga piiluti mis tagahoovis toimub. Veidi hiljem kui me teise täiega tulime oli vist kogu linnavalitsus õues ning esimene sats rattaid olid kõik kadunud. Selline tiirutamine käis hoone ümber et võiks arvata mõni võistlus seal käimas kui vaid kahtlusi ei tekitaks ülikonnad mis sõitjatel seljas.

Üheksateistkümnes lugu ehk kuidas Smurfe tehakse


Seekord oli meil plaan ära käia Ushgulis. Alustasime Mestiast kõndimist suurte kottidega ning üritasime hääletada. Palju autosid ei liikunud kuid peatus üks kaubik, selline kastikas, tagant lahtine. Ronisime siis kasti ja sõit võis alata. Ees ootas meid 40 kilomeetrit mägiteed. Ühte külge teest piiras kalju, mis taevasse ronis ning teisel pool oli kuristik, mille põhjas võimas kärestik ja nende vahel siis kitsukene pinnastee, mis valmis voolitud sellest samast kraamist, mis ülevalt alla sadas. Vahel jooksis üle tee mõni mägiojake millest siis tuli läbi sõita. Tükk tegu oli, et kastis paigal püsida. August auku sõites põrkasime meie kastis ringi ning järgmisel päeval oli vähe selliseid kohti kerel kus sinikaid poleks olnud.

Kahekümnes lugu ehk meie suvila

Ushgulis meil peatuspaika polnud ning õhtul hakkas sadama. Külast veidi maad eemal seisis täiesti tühi mahajäetud maja, mille esimese korruse aken oli lahti. Ronisime kambaga sealt sisse ning ristisime selle maja oma suvilaks. Asukoht oli võrratu. Ümber ringi võimsad mäed ja maja kõrvalt jooksis alla mägioja millest saime jääkülma joogivett. Meeleldi oleks suvitanud seal kauemgi kui poleks tööd olnud peale tulemas.

Kahekümne esimene lugu ehk esimene sõit politseiga


Tagasitee 40 kilomeetrit olid meil samuti autoga – politseiautoga. Jalutasime oma kottidega kui tagant lähenes politsei pikap. Panime pöidla püsti ja ennäe imet, jäigi seisma. Üleliia palju ruumi neil polnud, sees oli üks vaba koht ainult. Ülejäänud neli ronisime taha kasti ja sõit võis alata. Peab tõdema et politseiautoga oli lausa lust sõita ja ühtki uut sinikat ei saanud keegi meist juurde.

Kahekümne teine lugu ehk mägi kuuvalgel

Lugu minu teisest kolmetuhandest. Ronisime Kazbekis ideega võimalikult kõrgele jõuda. Olin öösel vähe maganud ja reis sinnagi oli mitmeid tunde mägiteel enne kui ronima sai hakata. Õhtu hakkas kätte jõudma kui 3000 meetri piir ületatud sai aga minu enesetunne läks järjest kehvemaks. Ronimisele pani piiri see kui ninast hakkas verd tulema. Siis sain aru, et pole mõtet punnitada ja hakkasin üksi alla tagasi tulema. Päike läks looja ära ja kuu tõusis taevasse särama. Seal üksi alla kõndides kuuvalgel ilma muud valgust kasutamata avanes mulle võimas vaatepilt. Kazbek kogu oma ilus säras kuuvalgel. Üle viietuhande meetrine mägi oma valge tipuga ja mitte ainsatki pilve seda vaadet takistamas.

Kahekümne kolmas lugu ehk hommikune äratus

Kazbekilt alla külla jõudnud asusin ma ühte parki magama. Viskasin lebo lahti ja kerisin magamiskoti sinna peale, telki ma ju ei kasuta. Hommikul ärkasin selle peale, et kuulsin magamiskoti läheduses midagi. Ajasin pea kotist välja ja tõusin pool istuli. Minust umbes 15 meetri kaugusel oli lehmakari, kes siis kõik põnevil mind vahtima jäid. Uskusin, et nüüd kus nad mu ära nägid liiguvad nad edasi. Mõni hetk hiljem kuulsin midagi uuesti ja seekord kohe pea taga. Kogu kari oli nüüd mõne meetri kaugusel ja jõllitas mulle otsa. Lennutasin ühe kaika neile nina ette, mille peale nad minema läksid. Sain magada maksimaalselt tunnike kui järsku jälle tajusin midagi magamiskoti kõrval. Veel enne kui ma jõudsin pea välja ajada pistis üliõnnelik koer oma pea hoopis sisse. Ajasin koera kotist välja ja uinusin uuesti. Kogu ülejäänud hommiku valvas see kuts paari meetri kaugusel mu und.

Kahekümne neljas lugu ehk kuidas toimus tagavarade täiendamine

Olime jälle restos üht pidu lõpetamas ja hakkasime koju suunduma kui meie poisid Clemon ja Tijs jäid ühe pulmaseltskonnaga juttu ajama. Meie läksime koju edasi pidutsema ja paar tundi hiljem jõudis Clemon meile järgi, täis kui kännuämblik. Poisid olid kutsutud esialgu pulmaseltskonda ja seejärel viidi nad veinikeldrisse vägijookse mekkima. Nagu nad ise rääkisid siis kõik veinid ja kõik tšatšad prooviti läbi. Kõige selle tõestuseks oli Clemonil kaasas veekanister millesse oli valatud 4 ja pool liitrit tšatšat. Mõneks ajaks oli majapidamises varud olemas.

Kahekümne viies lugu ehk operatiivsed kaks tundi


Suve keskel tuli mulle kamp sõpru Eestist külla. Läksin lennujaama vastu ja kui nad saabusid hüppasime bussi ja sõitsime minu juurde. Tervituseks kallasin kohe ühe pitsi tšatšat kõigile ja otsustasime et käime poes, ostame õlut ja veini ning istume jutustama. Poes kohtusime aga mõne kohaliku grusiiniga, kes suurt hulka välismaalasi nähes otsustas kogu seltskonna omale külla kutsuda. Peale hetkelist kõhklust otsustasime kutse vastu võtta. Tollest hetkest kui ma oma sõbrad lennujaamas vastu võtsin oli möödunud kaks tundi. Selle kahe tunniga jõudsime juba täiesti võõra grusiini korteris olengu korraldada. Ära saamine oli veidi keerulisem kuna üks meie võõrustaja jõudis kaunitesse Eesti tüdrukutesse ära armuda.

Kahekümne kuues lugu ehk hinnang ehituskvaliteedile


Rustavis on skautidel värskelt renoveeritud maja, mis näeb täitsa uhke ja euroopapärane välja, ei sobikski lausa sellisesse linna nagu Rustavi. Juuli kuus tuli aga korralik torm, millist grusiinid isegi mitmete aastate jooksul näinud polnud. Hetkega sadas alla nii palju vihma, et kogu linn oli vee all. Kõigil tänavatel ja muru platsidel oli oma paarkümmend sentimeetrit vett maas. Kõik uputas. Lisaks puhus korralik tuul, mis mõned katusedki linnas minema viis. Ma juhtusin sel ajal olema selles uhkes skautide majas aga peab ütlema, et tormi eest kaitset polnud sealgi. Kõik aknad ajasid vett sisse, olgugi et need kinni olid, tuulega puhkus ikka vahelt läbi. Sadu oli lausa nii korralik, et päris mitmest lambist hakkas vett tuppa nirisema. Korra kadus elekter ja tööle hakkas generaator. Ühel hetkel sattus maja aga ülepingesse ning kui sa teadsid kus kohast seina näppida said kohe elektriga laetud. Hiljem oli muidugi lõbu laialt, toodi terve ports rätikuid ja läks maja kuivatamiseks. Mõnes kohas loobiti prügikühvlitega lausa vett välja.

Kahekümne seitsmes lugu ehk hullud ideed

Minu ärasaatmispidude jada sai alguse juba mõni nädal enne lendu. Oma esimese peo jaoks ajasime kokku mõnusa seltskonna ning läksime parki grillima. Tegime lõkke, natuke liha ja mekkisime veini sinna kõrvale. Kuna meie skautide hostelisse oli tekkinud alles päris hiljuti bassein siis üks hetk me otsustasime pargis peo lõpetada ja läksime basseini sulistama. Südaööl kui me pidime basseini maha jätma otsustasime ronida mäe otsa, mida ma juba kolmandas lookeses kirjeldasin. Ma ei mäleta enam mis kellaks meie seltskond valmis ronimiseks oli ja mis ajal me üles jõudsime aga fakt on see et pea kohe kui me tipu ära vallutasime tuli äike peale. Meie õnneks olid seal tipus ka mõned varemed kuhu me siis ennast sisse seadsime. Tegelikult polnud vaja väga midagi tehagi, astusime sisse ja avastasime, et seal enne meidki viibitud ning kivist „laud“ ja „toolid“ oli valmis ehitatud. Siis polnudki muud kui pudelid ja toit peale laduda ja pidu jätkus jäädes päiksetõusu ootama.

Kahekümne kaheksas lugu ehk Indiana Jonesi seiklused


Mõned päevad hiljem hääletasin ma Lagodekhisse (Gruusia kirde osas). Meie organisatsioonil on seal ökoküla ja laagripaik. Sinna jõudes on selline positiivses mõttes ääremaa tunne. Sõidad seni kuni tee mägede vahel ära lõppeb. See kõige viimane pinnastee viibki laagrisse ja sealt edasi on ainult loodus. Järgmisel päeval otsustasime minna avastama kus kohast tuleb jõgi mis selle laagri kõrvalt mööda voolab. Seadsime sammud ülesvoolu ja hakkasime mööda kallast kõndima ülesmäge. Umbes pool tundi saime seda jõge jälitada, kuid siis kasvas kallas juba nii kinni, et võimatu oli seal edasi liikuda. Ei jäänudki muud üle kui astusime vette. Edasi kõndides muutus jõgi aina kitsamaks, kaldad lähenesid üksteisele ja lopsakas taimestik hakkas pea peal kokku kasvama. Kord tuli juba üks okkaline väät risti üle vee, siis teine, kuni tuli appi võtta juba nuga, et teed ette teha. Vahepeal sai natuke jälle vabalt liikuda, kuni ühel hetkel oli kogu ojake risti okkalise vääte täis. Kolme meetri läbimiseks kulus 40 minutit, kuid peale seda sai veel 15 minutit kõndida. Võib päris kindlasti öelda, et sealt see jõgi algas, vaevalt oli see nii lai, et veel sees sai seista ja ees oli ainult võsa. Nüüd ma tean mida tähendab üks õige aardejaht.

Kahekümne üheksas lugu ehk kokkupuude politseiga

Nädal enne teenistuse lõppu tuli mulle Eestist sõber külla. Otsustasime jälle veidi ringi hääletada. Esimese päeva programm venis veidi pikale ning öö tuli peale. Ühtlasi paistsid kaugemalt ka äiksepilved. Olime mõnikümmend kilomeetrit kohast kuhu jõuda tahtsime ning parasjagu kõndisime seljakottidega läbi linna kui peatus auto ning hakati uurima kuhu me liigume. Meie teekonnad kattusid ja me ronisime autosse. Sõidu ajal saime teada, et juht töötab politsei kaptenina ning, et päris sihtkohta ta ikkagi ei sõida. Keelebarjäär oli suureks takistuseks vestluses ning peagi tegeles juht helistamisega. Saime aru, et sõidame teede risti, mis jääb linnast eemale. Kohale jõudes avastasime, et meie kapten oli jaoskonda helistanud ning tellinud meile politsei pikapi vastu, mis seal siis vilkuritega meid ootas. Viskasime kotid kasti ja sõit linna võis alata.

Kolmekümnes lugu ehk kodutu elu

Oma päris viimasel hääletamisel pidime sõbraga kahel ööl otsima kohta magamiseks. Hostelite ja muude taoliste majade ja tubade jaoks polnud meil plaanis raha kulutada ja korralike militaristidena polnud meil ka telki kaasa veetud. Esimesel ööl juhtus aga korralik vihm tulema. Õnneks olime linnas ning avastasime laululava laadse ehitise millel korralik katus kohal ning mõned pingidki all. Kerisime oma lebomatid pinkidele, panime paar soojemat riideeset selga ning magasimegi öö seal, kohvik peitmas vaadet politsei hoonest. Teisel õhtul jõudsime Kobuletisse Musta mere ääres. Seal õnnestus meil õhtul krabada kaks rannatooli enne kui need lukku pandi. Sel korral kiskusime magamiskotid ka välja. Milline mõnus tunne see on kui hommikul avad silmad ning esimese asjana näed merd ja tunned seda värsket tuulekest mis selle pealt puhub. Tuleb tõdeda, et sellisel kujul „kodutu“ elu on täitsa nauditav.

Kolmekümne esimene lugu ehk hüvastijätt

See on selline lugu mida ma ei osanud oodata, et minuga juhtub. Oli korralik ärasaatmispidu kus toidust ja veinist puudust polnud. Kõht oli punnis ja veini joodi sarvede kaupa. Head soovide, mälestuste ja meenete vahetamised, veidi tantsugi. Aasta jooksul olin ma näinud mitmeid inimesi lahkumas, suuremate ja väiksemate pidudega, mõnel kurbus kripeldamas, mõni lausa pisarsilmil. Oma viimasel Gruusias seadsin sammud kontorisse, et seal hüvasti jätta. Peale mõnda minutit hakkas mul aga kiire sealt minema saada. Ma tundsin kuidas klomp kurku tõusis ja kaua enam poleks ma seal suutnud olla. Ma olen terve elu käinud, näinud ja elanud kuid mitte kunagi varem pole mul kuskilt lahkudes silma märjaks võtnud. See fakt aga kinnitab lõplikult kui uskumatu Gruusia ikkagi olla võib.

Madis