EVS Venemaal - Life through theatre

Kärt elas Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekti "Life throught Theatre" raames Venemaal Nižni Novgorodis 9 kuud - 1. septembrist 2011 kuni 1. juunini 2012. Sel ajal aitas Kärt kurtide laste teatril tegutseda.

Vaata Kärti EVSi pilte, loe tema esimese kolme kuu muljeid ja lõpuks ütleb Kärt 7 PÕHJUST, miks EVSi teha! Head lugemist!

VAATA VEEL PILTE

KÄRT'i BLOGI EHK JAURAMISED NIžNI NOVGORODIS

Kuidas see kõik algas ehk esimesed kolm kuud EVSi elus?

Kolm kuud on möödas päevast, mil ma Venemaale kolisin, et seal läbi teha EVS ehk Euroopa Vabatahtlik Teenistus. Miks ma vabatahtlik tahtsin ja tahan olla? Ja miks just Venemaal? Esimese küsimuse vastuseks oleks, et ma tahtsin oma ellu seiklusi ja EVS tundus võimaliku seiklusena. Teisele küsimusele ei tea ma ikka veel vastust. Ma lihtsalt teadsin, et ma tahan minna Venemaale ja ma pole kunagi oma otsust kahetsenud. See on olnud parim sügis mu elus, raudselt.

Enne kui räägin, kuidas mu elu siin välja näeb, kirjeldan veidi, mida ma tegema pidin, et siia jõuda.

Esiteks kuulsin ma, et võin minna vabatahtlikuks mõnda teise riiki ja mul polegi selleks vaja palju raha. Teadsin kohe, et pärast gümnaasiumi lõpetamist ma just nii teengi - Venemaal. Guugeldasin ja leidsin Venemaalt organisatsiooni SFERA, kellest sai mu vastuvõttev organisatsioon. Samamoodi leidsin Eestist saatva organisatsiooni HeadEst. Kirjutasin neile mõlemale, saatsin motivatsioonikirja ja enamvähem sellega kogu minu panus piirduski ehk ma ei pidanud ise õieti midagi tegema, organisatsioonid tegid kõik, mis vaja. Mina vaid ootasin ja varsti saigi selgeks, et mu EVS Venemaal saab teoks.

Et oma tulevase eluga paremini hakkama saada, tegin mõningaid väikseid ettevalmistusi. Esiteks püüdsin ma õppida vene keelt, mis küll väga ei õnnestunud. Samuti otsisin võimalust kokkupuuteks kurtidega, sest minu tööpaigaks pidi saama kurtide koolis asuv teater, mille näitlejateks kurdid lapsed. Leidsingi noortevahetuse, mille osalejad olid kurdid ja kuuljad erinevatest riikidest. Osalesin seal ja õppisin veidi, kuidas ilma ühist keelt omamata suhtlemine võimalik võib olla.

Ja siis ühel päeval jõudsingi ma päriselt Venemaale. Minu uueks kodulinnaks sai Nižni Novgorod – linn, kus elab sama palju inimesi kui kogu Eestis kokku, kus peaaegu kunagi päike ei paista (vähemalt mina pole näinud) ja kus võib liiklemiseks kasutada romantilisi maršutkasid.

Tööle hakkasin ma väga naljakas ja toredas koolis. See on internaatkool kurtidele lastele. Kooli teeb eriliseks aga teater, mis kooli sees asub ja mille on rajanud üks vene teatriperekond. Kõik seal koolis keerleb ümber teatri. Teateri direktor on ka kooli direktor ja see pere ja teised töötajad teevad kõik, et lastel oleks võimalikult palju võimalusi mängimiseks – kas siis teatris, õues, mängutoas või kõigis õpitubades, mida igapäevaselt organiseeritakse. Teatris käib pidevalt külalisi, kellele teatri näitlejad ehk üks osa õpilastest esinevad. Need lapsed on väga-väga andekad ja meeldivad vist küll kõigile. :)

Mina käin tööl neljal päeval nädalas, iga päev viis tundi. Ühe tunni veedan alati õues mängides. Minu mängukaaslasteks on umbes 10-12-aastased poisid, kellega me mängime sulgpalli, lendavat taldrikut, lumesõda või lihtsalt kelgutame. Poisid on alati väga rõõmsad ja energilised ning teevad minu ka väga õnnelikuks. Ideaalne töö.

Ülejäänud nelja tunni ülesanded vahelduvad iga paari nädala tagant. Alustasin reketite parandamisest. See võttis umbes kaks nädalat, kuni kõik reketid terveks said või lõplikult purunesid. Teiseks ülesandeks sai aknavahedesse vati toppimine, et lastel talvel külm ei oleks. Sellest hetkest alates sai minu töökaaslaseks üks kurt tüdruk. Temaga on väga äge koos töötada, sest kuigi minu viipekeeleoskus piirdub vaid tähestikuga ja viipega „huligaan“, pole see kunagi takistanud meievahelist suhtlust. Me suhtleme iga päev päris palju, sõlmime kihlvedusid ja „jutustame“ lihtsaid lugusid.

Kui vatitoppimistöö läbi sai, olime mõlemad väga õnnelikud. Siis hakkasime patju tikkima. Ka selle töö lõppedes olime väga õnnelikud. Siis aga saabus tõeline rõõmuaeg – hakkasime õmblema vatitekke. See on paradiis, sest kui kogu töövälineelu on niivõrd intensiivne, kirev ja emotsionaalne, nagu ta Venemaal on, siis on väga hea, kui sul on see vatitekk, mille peal end välja elada. Lisaks sellele ei oska ma ju õmmeldagi, nii et olen alati väga siiralt üllatunult, kui mul miskit päris ilusat ikkagi kokku õnnestub käkerdada (ja senimaani olen ma ära lõhkunud ainult ühe õmblusmasina!).

Ja kuigi mu projekt on ülitore ja ma olen väga õnnelik, et saan olla väike osa sellest väga erilisest paigast, on töö ikkagi vaid üks komponent siinsest elust.

Kõige olulisemad on hoopis kõik inimesed, keda ma Venemaal kohanud olen. Mõnestki neist on saanud mu väga head sõbrad ja kuna kõik kohatud inimesed on olnud nii erinevad ja erilised, olen ma neilt ka väga palju õppinud. Juba vabatahtlikke on kokku umbes 20. Nad on pärit erinevatest Euroopa riikidest ja töötavad siingi erinevates projektides. Nad on päris hullud ja see on väga meeldiv. Alati toimub midagi. Ma pole kunagi varem oma elu niivõrd palju kellegagi jaganud kui nüüd osaga neist ja see on tore, väga tore. Õpin sõprust. :)))

Seega, mida ma Venemaal siis ikkagi teen? Õmblen tekke, kelgutan ja suhtlen sõnatult. Sõidan tunde maršutkades ja kuulan vene muusikat. Räägin nii palju kui saab vene keeles ja naudin seda täiega. Kohtun sõpradega kõigis tööpaikades, köökides ja kodudes, mis meil Nižnis on – meil on alati süüa head itaalia pastat ja juua odavad veini, meil on üks raamat, mida me kirjutame, nii mõnigi pill, tulevikuplaanid ja palju lugusid. Vahel teeme me muud nalja ka, näiteks käime vene ooperis, kus publik etenduse ajal „braavo“ karjub ja suudluste ajal plaksutab; või teeme hääletusseiklusi mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvasse kõrvallinna; tutvume inimestega ja harjutame vene keelt; tiirutame mööda Moskvat; magame tähistaeva all; käime ilusatel vene folkloorifestivalidel jne jne jne

Seega mulle väga meeldib. Väga.

 

KÄRT ÜTLES LÕPUKS NII:

Kui sa kahtled, kas teha EVS-i või mitte...

Pärast enam kui üheksat kuud Venemaal julgen ma EVS-i täie kindlusega soovitada. Kohe räägin erinevatest põhjustest, miks EVS hea mõte on.

Esiteks, ei tunne ma kedagi, kes poleks oma EVS-i ajast meeletult palju õppinud või seda väga nautinud. Minu EVS-i linnas elas veel kakskümmend vabatahtlikku ja enamik neist ei tahtnud, et nende projekt lõppeks. Mitmed otsisid ja leidsid võimaluse pärast EVS-i Venemaale tööle tulla. Isegi neile meeldis meeletult, kelle projektid kohutavad olid või kes kunagi keelt rääkima ei õppinud.

Teiseks, sa kohtud imeliste inimestega. Üsna tõenäoliselt saab sellest ajast alguse mõni väga tugev sõprus. Näiteks meie vabatahtlikud elasid kolme kaupa korterites, kusjuures naabriteks pandi peaaegu alati vabatahtlikud, kes ei olnud ühest rahvusest ja ei rääkinud ühist keelt. Minul õnnestus koos elada hullu sitsiilia poisiga, naiste- ja ärisuhete jahil oleva türgi mehega, miljonit keelt rääkiva ja kõigi südameid murdva ilusa prantsuse poisiga, liigviisaka hiinlasega ja veel mitmest teisest rahvusest noorega. Igaüks neist oli täiesti erineva tausta ja iseloomuga. See, et me nii erinevad olime, tegi meie elu ääretult põnevaks. Pealegi saime me alati suurepäraselt läbi. See oli mu jaoks  uskumatu.

Kolmandaks, sa satud paikadesse, kuhu muidu nii tõenäoliselt ei satuks. Näiteks mina töötasin kurtide teatris ja koolis, kuigi Eestis olin kurtidega ainult ühe korra kokku puutunud. Pidin õppima suhtlema ilma keelt kasutamata. Kuigi ma ei osanud ja siiamaani ei oska viipekeelt, olid mu igapäevasteks mängukaaslasteks kurdid poisid ja peamiseks töökaaslaseks kurt naine. Pidime suhtlema ja me saimegi kuidagi hakkama. See oli kohutavalt põnev – unustada igaks tööpäevaks ära, et suhtlemine käib rääkides ja selle asemel näidata, näidelda, kätega vehkida, lumele joonistada, nägusid teha jne. Ühel hommikul leidsin ma aga end hullumajast. See oli järjekordne projekt, millest mu aktiivne itaallannast korterikaaslane Makaroona mind osa võtma sundis. Vahel käisime vähihaiglas lastega mängimas. Kuu aega õpetasime erinevates laagrites inglise keelt. Kord korraldasime lastekodulastele festivali.

Neljandaks, sa õpid ära uue keele, vähem või rohkem. Kui sa tahad muidugi. Üle poolte meie vabatahtlikest rääkis vene keelt lõpuks päris hästi. Võib-olla mitte grammatiliselt õigesti, aga öeldud sai kõik. Samas keegi tundideväliselt (neid oli meil vähemalt kaks tundi nädalas kogu projekti vältel) ei õppinud, vaid lasid ilusal vene keelel ise ligi tulla (tavaliselt tuli ka!). Mõni, kes ka spetsiaalselt ja tihedalt õppis, sai keele selgeks peaaegu et täiuslikult! Väga paljud vabatahtlikud rääkisid ka omavahel inglise keele asemel vene keeles. Ma arvan, et see on väga hea meetod. Enamiku oma vene keelest õppisingi teiste vabatahtlikega rääkides.

Viiendaks, sa saad uut riiki ja rahvust avastada (ning nautida) ja see on ääretult põnev! Näiteks Venemaa juures oli minu jaoks vaimustav see, kuidas nad päevas kümme liitrit teed joovad! Või kuidas nende rongisõit tähendab mitmepäevast vagunis magamist, söömist ja elavat vestlust naabritega! Nii tore on, kui kõik su ümber on teistsugune ja võõras!

Kuuendaks, sa saad nii palju ringi reisida. Ja kui sa saad tuttavaks teiste vabatahtlikega, siis üsna tõenäoliselt leiad sa endale hõlpsalt reisikaaslased, kes kõige seikluslikumal moel on valmis sinuga ringi liikuma. Enamik minu vabatahtlikke oli väga suure reisimiskogemusega, nii et nende jaoks polnud mingi küsimus 25-kraadises külmuses mitmesaja kilomeetri kaugusele hääletada või viienädalane hääletustripp Siberisse ette võtta.

Seitsmendaks, sa õpid selle aasta jooksul väga palju. Saad teada, mis tunne on elada võõras keskkonnas ja seal kohanema õppida. Oskad lõpuks võõrast keelt rääkida. Reisid palju. Lõbutsed meeletult. Näed nii palju erinevaid inimesi! Oled lihtsalt väga õnnelik. Võib-olla õpid ka tekke õmblema nagu mina. Kasuta võimalust.

 

Kärti saatis MTÜ HeadEst ja vastuvõtsid Venemaa organisatsioon SFERA ning vaegkuuljate laste teater Piano.

Projekti toetas programm Euroopa Noored